ei käinud koolis.
"Triumfikaar" lõppes paratamattusega.. pisaravedelik hakkas silmakoopas tööle ja õudsalt kipitas. Täpelt samamoodi nagu eile "Anna Karenina" etendust vaatamas, kui Priit Võigemast ennast maha tahtis lasta.. Silmad läksid märjaks, aga jube kuidas silmad siis kipitasid. Pisaraid siiski voolama ei hakanud.
Mõtlesin üldse, et mind on kohati raske nutma ajada. Mulle meeldib kui raamat või film või teatritükk vms ajab mind nutma. Silmad lähevad küll märjaks, aga pigista palju tahad, pisarat ei tule. Siis nendel kordadel kui pisarad tuleksid joana, pingutan ma kõigest väest, et neid ei tuleks, sest olukord tundub liiga ebanutetav mu jaoks. Näiteks kui käisin vennaga kinos "Benjamin Buttoni uskumatu elu" vaatamas, siis hetkel kui nad üheteisest mööda hakkasid kasvama, läks liiga kurvaks, aga tundus nõme nutta (ma ei tea isegi miks??) ja pingutasin ja joa asemel tuli natuke pisaraid... salaja pühkisin ära.
päev on õhtuõhtus ja minu peas: rahulolematus (mul pole pildile vist ühtegi autoriõigust, ma ei tea, kust ma selle sain... aga see on täpselt nagu mingi rahulolematuse masin minu pealuus)
No comments:
Post a Comment